Elu Eestis & miks nii vara

Ahoj!

Eestisse saabumisest on möödas juba üle kolme kuu. Tundub, nagu oleks möödas terve igavik, aga samas, nagu oleks alles tulnud. Kirjutan pisut sellest, milline on mu elu pärast vahetusaastat ja mis on teistmoodi. Lisaks kirjutan natuke sellest, miks ma siis ikkagi juba aprillis Eesti pinnal tatsasin.

Nagu ma juba varem mainisin, hakkasin Eestis kohe koolis käima. Ehk siis ma pidin teist korda seisma vastamisi faktiga, et varsti ma ei käi oma klassiga koos koolis. Ma küll arvestasin sellega juba aasta tagasi ja teised ka, aga mulle tundub, et sel aastal jõudis see inimestele palju paremini kohale. Oli nukker tunne, aga viimaseid koolinädalaid nautisin küll väga.

Mõni päev pärast seda, kui ma Eestisse jõudsin, läksime perega mere äärde. Äärmselt mõnus oli üle pika aja merd näha. Lisaks merele ootas mind suur üllatus. Kui kohale jõudsime, nägin paari Tšehhi numbrimärgiga autot. Alguses ei pööranud ma sellele erilist tähelepanu, aga siis jõudis kohale, et ma pole enam Slovakkias ja siin ei tiiruta sellised autod iga nurga peal. Ja me olime veel täiesti in the middle of nowhere. Kui me jalutuskäigult saabusime, nägin inimesi ja olidki tšehhid. Hüppasin seal ringi, et see on tšehhi keel ja ma saan aru 😀 Mind väga huvitas, mida teevad tšehhid külma ilmaga Eestis kuskil keset metsa. Läksime Mathildaga koos nende juurde ja ma alustasin vestlust. Eriti kaugele me siiski sellega ei jõudnud, sest nad polnud eriti huvitatud. Või siis said slovaki keelt kuuldes šoki. Selle mehe, kelle poole ma pöördusin, nägu oli nii priceless, kui mind slovaki keeles rääkimas kuulis 😀 Aga aru sai vähemalt 😀

 

Keelega juhtub vahel endiselt nii mõndagi veidrat või naljakat. Mul on olnud mõned korrad, kus ma ei kuulnud, mida mulle öeldi. Tegu polnud pere ega sõpradega, nii et ei saanud eestlaslikku “mida” kasutada. Kuna viisakat vormi Eestis eriti tihti vaja ei lähe, jookseb mul iga kord juhe kokku ja mõttepausid on märgatavad. Siiamaani on mu suust välja pääsenud sellised sõnad: “Vabandust?! (sellise väga ebamäärase häälega), “Palun?” ja “Ühe korra veel!” (ei kõla küll eriti viisakalt ja lisaks veel päris kahtlaselt, aga ešte raz noh 😀 ) Kusjuures, ma ei oskaks praegugi midagi tarka öelda. Kogu aeg läheb meelest, mida eestlased kasutavad.

 

Nüüd siis sellest, miks ma endiselt Slovakkias pole. Mu blogi põhjal võib vist järeldada, et pärast perevahetust läks kõik vaikselt ülesmäge ja oli hästi. Mul oli küll ilusaid aegu ka, aga tegelikult oli teises peres elamine juba algusest peale hukule määratud. Meil oli väga palju erimeelsusi, arusaamatusi, tõsiseid jutuajamisi ja tülisid. Pärast iga jutuajamist arvasin, et nüüd lõpuks läheb paremaks. Aga alati läks ikkagi aina hullemaks ja lõpp oli, olgem ausad, päris haige. Ametlikult mind saadeti koju, tegelikult ütlesin juba mõni päev varem, et lähen. Ja see ei olnud, et esimese väikese asja peale tulen koju. Ma olen ka siiski inimene ja need, kes kogu lugu teavad, küsisid juba varem, kuidas ma nii kaua vastu pidasin. Eestis oli olukordi, kus mulle näkku naerdi ja küsiti (pigem nenditi “fakti”), et noh, ei olnud ikka päris see, mis sa ootasid, jah. See on kahe otsaga asi. Kindlasti ma ei arvanud, et see saab lihtne aasta olema. Aga sellist asja, mis mul seal toimus, ei peaks küll ükski vahetusõpilane (ega keegi teine) kogema. 

Pärast selle kuulmist on paljudel tekkinud küsimus, kas ma ei kahetse minekut. Ei, kohe kindlasti mitte! Ma kohtusin väga imeliste inimestega, õppisin nii palju uut, arenesin tohutult. Pärast vahetusaastat on mulle väga palju kordi öeldud, et ma olen palju avatum, enesekindlam ja jutukam ja et ma naeran ja naeratan väga palju. Seda ma tunnen ise ka ja see on mulle vägagi meeltmööda. Slovakkia ei ole mu jaoks mingi suvaline riik, see on väga erilise tähendusega. Ju mul siis oli just selliseid kogemusi vaja ja mind oli nendeks kuudeks Eestisse rohkem tarvis. 

Juba mõne päeva pärast toimub JO, ootan juba väga, et saaks taas teiste YFUkatega kohtuda. Ning siis pole Saksamaale ja Slovakkiasse (ja kui väga hästi läheb, siis ka Šveitsi) minekuni enam palju jäänud. Prantsusmaale tuleb mul ka ennast sokutada ja ma vaikselt juba kuulan maad ja teen plaane, et sinna võimalikult ruttu minna saaks. See on ikka kohutav, kui väga võib inimesi igatseda. Õnneks ei ole mul vaja Euroopa piiridest lahkuda, nii et taaskohtumised ei nõua miljonäristaatust. 

Margit

 

Leave a comment