Ahoj!
Üle pika aja olen jälle leidnud aega, et siia paar rida kirja panna. Seekord saab lugeda minu Slovakkias oldud viimaste päevade helgematest hetkedest, samuti esimestest päevadest Eestis.
Vahetusaasta viimased päevad (või siis pigem ööd) veetsin Gabika juures Recas. 8. aprillil käisin Carlaga viimast korda ujumas. Loomulikult suutsin rätiku maha unustada, aga sai ka ilma hakkama. Õhtul käisime grillpeol. Seal oli palju võõraid inimesi, kuid nendega suhtlemine sujus ja väga vahva õhtu oli.
9. aprillil õnnestus mul veel Zuzka juures käia. Küpsetasime ja rääkisime ning oli väga tore, kuigi kurb ka.
10. aprill oli minu viimane täispikk päev Slovakkias. Pärastlõunal käisin veel koolis. Kohtusin oma klassijuhatajaga, kuid mu klass polnud koolis, nii et neile ei saanudki head aega öelda. Sellest on ikka parajalt kahju. Pärast kooli sõitsin Bratislavasse ja sain Josephine’iga kokku. Leppisime kokku, et ignoreerime fakti, et ma pean õige pea Eestisse minema. Paremat viimast päeva poleks osanud soovida, ausalt. Kõigepealt käisime meie traditsioonilises kohvikus kuuma šokolaadi maasikatega söömas (nagu alati). Pärast seda käisime ühes väga peenes postkontoris, kus ei tohtinud isegi mitte pilti teha. Vestlesime omavahel inglise keeles ning kui järg meieni jõudis, küsis leti taga olev vanem naisterahvas hirmunud häälega, kas keegi meist slovaki keelt mõistab. Suur oli tema kergendus, kui me slovaki keeles rääkima hakkasime. Kui mu pakk oli teele saadetud, võtsime suuna kindluse poole. Meeletult palav oli, aga üles me jõudsime ning kohtusime ühe huvitava vanapaariga. Naine oli USAst, mees Inglismaalt ning nad tulid üheks päevaks Bratislavasse, muidu olid puhkusel Austrias. Vestlesime nendega ligikaudu pool tundi, väga vahvad inimesed olid. Varsti tuligi tagasi hakata minema, et ma bussile jõuaks. Vahepeal helistas mulle Namiko ning uuris, kas ta võib õhtul tulla mulle head aega ütlema. Ja kujutate ette, ta tuligi. Sõitis oma isaga umbes 20 km Recasse ja sama palju tagasi, et mulle head aega öelda, kas pole mitte armas. Loodetavasti kohtume augustis.
11. aprill oligi päev, mil tuli vahetusaastaga hüvasti jätta. Hommikul tuli Carla Gabika juurde ning õige pea hakkasime Viini poole sõitma. Bratislavast korjasime veel Josephine’i peale ja liiga kiiresti olime Slovakkia piiridest väljas. Lennujaamas oli mul pagasiga probleeme ja maksin ilusa summa, aga vähemalt ei pidanud midagi sinna jätma. Meenutasin veel, kuidas kõik samas lennujaamas algas, ning siis oligi aeg teha viimased pildid, kallistused ja lahku minna. Imekombel suutsin pisaraid nii kaua tagasi hoida, kuni turvaväravatest läbi läksin. Aga päris lolliks ma ennast siiski ei nutnud, lihtsalt ei jõudnud kohale, et saabki läbi.
Esimese kultuurišoki jõudsin ma saada juba bussis, mis lennukini viis. Nägin ühte paari ning nad ei näinud üldse eestlaste moodi välja. Kuulasin hoolega, mis keeles nad rääkisid, aga tükk aega ei saanud üldse aru. Ja siis järsku plahvatas, et see on eesti keel. Õige pea sain tunda eestlaste ebaviisakust. Kui buss peatus, hakkasin oma asju kokku korjama. See sama paar mu taga seletas seal midagi, et noh, veel ei saa kuhugi minna siin. Lennukis olid eestlastest stjuardessid, eesti ajalehed, igasugused eestikeelsed kirjad. See oli lihtsalt jube, ma kuulasin terve tee enda lähedal istuvaid slovakke, nii oli vähem traumeeriv. Kui minult eesti keeles küsiti, mida ma juua soovin, lõi täitsa bloki ette. Nii ma siis istusin, täielikus segaduses, lugesin Josephine’i kirja ja tundsin oma “pinginaabrile” kaasa.
Paar tundi hiljem maandusimegi Eesti pinnal. Igal pool nägin metsa ja ei ühtegi küngast, väga harjumatu oli. Kole külm oli ka. Õige pea sain oma asjad ning otsisin alust, mille peale kogu varandus laduda. Siis hakkasin uurima, kas mu pere oli kohale jõudnud, sest ei tahtnud enne välja minna. Nad olid kohal, aga ma ei julgenud välja minna. Nii ma siis istusin seal ja nägin neid läbi ukse. Lõpuks tuli siiski liikuma hakata ja nii hea oli neid üle pika aja näha ja kallistada. Mu saksa õde Mathilda oli ka külla tulnud, see oli ülitore.
Veeresime koju ning ma küsisin kogu aeg, mis see või too on ja kas see on alati nii olnud. Kodus ei leidnud peaaegu midagi üles ja nõudepesumasin tundus alguses ikka kole pisike, nii veider oli. Aga siiski väga, väga tore.
Järgmine päev oli imeline, lihtsalt imeline. Nimelt nägin ma ränka vaeva, et keegi peale mu pere ei teaks, et ma Eestis olen – kui juba, siis juba. Nii ma siis alustasin päeva sellega, et läksin hommikul vara oma parima sõbranna ukse taha. Ta reaalselt arvas pool päeva, et magab ikka veel, ja ta polnud ainus. Rääkisin kogu loo ära ja tegime plaani, kuidas edasi. Otsustasime, et lähen lihtsalt temaga koos kooli. Nii me siis läksime ja kuna keegi ei osanud mind oodata, siis nii mõnigi ei märganud mind kohe. Käisin terve päeva ringi, üllatasin inimesi, rääkisin ja naersin, õhtuks olid näolihased naermisest valusad. Mind võeti uskumatult soojalt vastu, see tegi nii hea tunde. Alguses mõtlesin, et olen mingi aja kodus ja siis vaatan edasi, mis saab. Juhtus hoopis nii, et hakkasin oma vana klassiga viimaseid nädalaid koos koolipinki nühkima. Minult on palju küsitud, miks ma lihtsalt oma suvevaheaega ei pikendanud. Eks ikka seltskonna pärast. Ja sellepärast ka, et mitte kodus lihtsalt hulluks minna.
Varsti (või siis natuke hiljem) kirjutan veel, mis on toimunud. Samuti tahaksin võrrelda Eestit ja Slovakkiat, eks paistab, millal selleks aega saan.
Dovidenia
Margit
margitslovakkias.wordpress.com 