Ahoj!
Vaatasin just, et eelmise postituse kirjutamisest polegi nii palju aega möödas, kõigest poolteist kuud. Tundub küll, nagu oleks sellest möödunud kuid, JO on juba pigem kauge mälestus, ei oskagi enam eriti midagi sellest kirjutada.
Igatahes, 1. juulil algas JO (järelorientatsioon), mis toimus sel aastal Viinistul. Mul polnud alguses aimugi, kus täpselt minna, aga YFUkate leidmiseks on väga hea nipp (eriti juhul, kui oled väikeses asulas ja otsid suurt punti): kuula, kust kostab naer, jutuvadin ja kõikvõimalikud muud helid. Nii ma siis liitusin oma lennuga ja oli ütlemata tore näha inimesi, kellega viimati rohkem kui aasta eest näost näkku kohtusin. Päev möödus energizer’ eid tehes, jutustades, oma vahetusaastat lahates ning loomulikult süües. Õhtul tegime teatejookse ning pärast neid tuli meil silmad kinni siduda. Meil juhatati ühte ruumi, mis oli täis küünlaid. Pidime vande andma ja meie vahetusaasta saigi ametlikult läbi.
Järgmise päeva kõige huvitavam tegevus oli ilmselt fotojaht. Meid jagati gruppidesse ja saime teemad, mida fotodel kujutama pidime. Katsusime olla originaalsed ning tänu sellele saime nii rõdul kõõluda kui jääkülmas vees poid uputada. Pärast oli kõik nagu ikka, palju juttu ja toitu.
Augustis jõudsingi Saksamaal oma (YFU) õdesid külastada. Esimest korda oli terve pere (8 inimest) koos, see oli üliarmas. Käisime koos Saksamaa imesid vaatamas ja omale rante päevitamas. Suhtlesime eesti keeles ning kui üks õdedest ühe klienditeenindajaga saksa keeles rääkima hakkas, öeldi talle, et tal on väga hea saksa keel 😀
Pärast pikka Saksamaal seiklemist sõitsime läbi Austria ning 26. augusti õhtul olimegi Bratislavas. Need päevad Slovakkias olid üliveidrad ja emotsionaalsed (olen tähele pannud, et vahetusaastal muutusin ma ikka eriti emotsionaalseks), aga mul on väga hea meel, et meil oli võimalik sinna minna. Nii imelik oli oma perele näidata kohti, kus ma varem elasin/õppisin/muid asju ajasin. Kartsin, et ma ei saa enam slovaki keelest eriti aru, aga saan küll ja rääkimine läks ka kuidagi väga ladusalt. Kohtusin Zuzka, Namiko ning Emmaga (kirjasõber, kellega ma vahetusaastal kohtuda ei jõudnudki) ja väga, väga, väga tore oli neid näha, mis sest, et vaid mõneks tunniks. Ma tean, ma olen praegu väga lakooniline, aga mu kirjutamisoskused (nii palju või vähe kui neid kunagi olnud on) on vahepeal kohutavalt rooste läinud. Ja neid emotsioone ei saaks sõnadesse nagunii panna, proovi, palju tahad. Oma reisi lõpetasime mägedes matkates, ei ole reaalne, et selline ilu üldse eksisteerib. Nägin lõpuks ka Kõrg-Tatrad ära, see oli võimas. Üks asi on pilte näha ja teiste lugusid kuulda, teine asi oma silmaga näha.
30. augusti varahommikul oli taas aeg head aega öelda, sest koolist kõrvale hiilimine ei tulnud kõne alla. Nende päevade jooksul sain aru, mida Slovakkia tegelikult minu jaoks tähendab. See ei ole mingi ilus muinasjutt, et mul on kaks kodu, see on päriselt ka nii. Ma tundsin ennast seal väga koduselt, nii mõnus oli käia ringi ja rääkida ja aru saada, mis kuskil toimus või kirjas oli.
September tõi kaasa uue hoo nii koolis kui YFUs. Käisin erinevatel koolitustel ning juba varsti saan minna TUURile ning infotunde ja valimispäevi läbi viima. Lisaks õnnestus mul saada tugiisikuks tšehhi neiule, kes oma vahetusaasta Eestis veedab. Kindel on see, et tööd jätkub ning igav ei hakka.
Kuna ma käin nüüd uues klassis, küsitakse minult tihti, kuidas on. Ma ei tea. Olgem ausad, see on raskem kui ma arvasin. Mõtlesin küll, et mis see siis ka ära ei ole, Slovakkias sain käidud, mis siin häda. Tegelikult on see nagu vahetusaastal ja mõnes mõttes isegi raskem. Taas tuleb mul uude klassi sisse sulanduda, aga seekord pole ma välismaalane, vaid õpilane, kes oli aasta kuskil ära ja seetõttu istuma jäi. Sõpruskonnad on ilmselgelt juba eelmisel aastal tekkinud, nii et pole midagi nii lihtne see sulandumine. Aga praegu on möödas vaid üks koolinädal ja kõigil võtab kooliga harjumine pisut aega, küll asjad ükskord paika loksuvad.
Nüüd on blogisse kirjutamisega pikemaks ajaks kõik. Ilmselt kirjutan ma kunagi veel, kui on, millest siia kirjutada. Blogi kirjutamine oli minu jaoks uus ja huvitav kogemus ja mul on hea meel, et mõni inimene seda vahel lugema ka sattus.
Dovidenia
Margit
margitslovakkias.wordpress.com 