Ühed Eestis, ühed siin

Ahoj!

Sattusin taas siia. Kuna igast päevast pole eraldi mõtet kirjutada, proovin seekord toimuva teemade kaupa edasi anda.

Kool

Nüüd on asi natuke paremaks läinud, sest osad õpetajad ilmusid kooli tagasi ning ühel päeval oli lausa nii, et meil ei jäänud ükski tund ära ja midagi ei tõstetud ümber ka. Kehalise kasvatuse kohta ei oska ma midagi öelda, sest seda pole meil ikka veel olnud.

Matemaatikas ma enam isegi ei ürita aru saada, mis asju nad ajavad, sest see lõpeb alati kohutava peavaluga. Tahvlil on võrrand ja lahendaks selle siis ilusti ära, aga ei, milleks. Nad võtavad kuskilt mingid suvalised arvud ja teevad väga kahtlaseid jooniseid. Ma ei oska kohe midagi öelda.

Ühel hommikul üllatas inglise keele õpetaja sellega, et ilmus õigel ajal tundi. Ma ei suutnud seda tükk aega uskuda, sest õpetajatel pole siin kombeks õigel ajal oma nägu näidata.

Oma esimesed hinded olen samuti kätte saanud. Inglise keeles oli klassi peale kaks inimest, kes töö eest ühe said, ning üks neist olin mina. Kui Eestis sama hindamissüsteem oleks, läheks mul päris hästi.

Kunstikool

Emal õnnestus mind kohalikku kunstikooli sokutada ning teisipäeval läksin esimest korda sinna. Mina, minust mõni aasta noorem tüdruk ja üks pisem poiss joonistasime natüürmorti. Kuna kõike ei pidanud tegema, paigutasin asju oma tööl sujuvalt ümber ja lootsin, et nii ikka tohib. Kuulsin, et peame proovima realistlikult joonistada. Selle peale läksin ma pisut paanikasse, sest ma ei teadnud, kui realistlikult teised oskavad ja kas ma pean hiljem selgitama hakkama, miks kunstikooli lõpetanud inimene joonistada ei oska. Muret tekitas ka see, et värvisime rasvakriidilaadsete asjadega ning mul pole nendega erilist kogemust. Lõpptulemus oli selline, et inimesed olid mu poolikust tööst vaimustuses. Ma ei tea, mida nad siis veel Annika tööde peale ütleks. Igatahes meeldis mulle seal väga ning ootan juba järgmist tundi.

Keel

Keeleõpe mul vist ikka vaikselt areneb. Saan päris palju aru ning kodus natuke räägin ka. Aru saada on ikka uskumatult palju lihtsam. Emaga lõpetasime esimese raamatu lugemise ja alustasime uuega. See on mingi hull mõistukõne ja me kumbki ei saa eriti aru, aga hääldust saame ikka harjutada. Keegi võiks mulle öelda, kuidas esimese silbi rõhule pihta saada, ma ausalt ei oska. Ma isegi ei taha teada, kui kohutav mu aktsent on.

Lisaks slovaki keele õppimisele olen ma vanematele pisut eesti keelt õpetanud. Ühel õhtul lugesin neile „Minu Tšiilit“ ning juba esimese lause keskel oli ema nagu „jumal küll mis asja“. Mul pole aimugi, mis neile nii suurt muljet avaldas 😀

Samuti olen ma neile õpetanud sellised sõnad nagu „tuulelohe“ ja „raha“. Ema ütles „raha“ nii puhtalt, nagu ta oleks eestlane, päriselt ka.

Čičmany

Laupäeval käisime ema ja Sašaga Čičmanys. Tegemist on külaga, mis kuulub UNESCO alla. Kõigepealt käisime ühes pisikeses muuseumis ning siis läksime folkloorikontserti (ma ei oska mingit paremat sõna välja mõelda) vaatama. Hiljem jalutasime ning nägin suusamäge, mis oli ikka väga järsk.

Kultuurišokk

Mingil hetkel sai see kurikuulus kultuurišokk mind kätte ja see oli ikka väga ebameeldiv. Just nimelt mingil hetkel, see lihtsalt tuli poole sammu pealt ja ma ei saanud alguses üldse aru, mis toimub. Lihtsalt lampi ajas kõik nii närvi ja mul polnud tuju midagi peale magamise teha. Nii ma siis uimasingi terve pühapäeva mööda maja ringi. Aga ärge nüüd mingit paanikat tekitama hakake, see on osa vahetusaastast ning nüüd on kõik hästi.

Muud asjaajamised

Vahepeal tuli mul hirmus pudruisu ning pärast mõningast otsimist leidsingi poest pudruhelbed. Ma ei tea, kas te suudate seda ette kujutada, aga ma ei tekitanudki putru keetes kööki mingit katastroofi. Ema jäi ka rahule, sest ma sõin rohkem kui topsi jogurtit.

Sain ka Annikaga skaipida ning esimesed viis minutit ma lihtsalt naersin. Ma ei tea, mis see veel oli, aga nii vist juhtub, kui pole inimest üle kuu aja näinud. Edu nendega, keda terve aasta ei näe.

Ühel päeval uuris ema, mis mind Slovakkia puhul üllatas. Vastasin, et see, et nad nii palju söövad. Selle peale naeris ema südamest tükk aega ning ma tõsiselt imestasin, et ta toolilt alla ei kukkunud 😀

Niimoodi mul siin lähebki. Lõpetuseks teile tore pilt ühest huvitavast tegelasest, selliseid on meie maja ümber päris palju.

Dovidenia

Margit