Keep smiling

Ahoj!

Reede algas minu jaoks väga ebameeldivalt. Pidime kooliga tutvuma minema, kuid kuskil alateadvuses olin selle pärast närvis, seega oli mul väga halb olla. Nii ma siis seisin köögis ja üritasin mitte pilti taskusse visata. Aďa abiga tegin emale selgeks, mis mul viga on. See võis küll ikka väga lollilt kõlada, aga noh, me räägime ikkagi minust ju. Kuna kogu see jama oli minu närvide tõttu, ütlesin, et kooli me minemata ei jäta.

Koolis kohtusime direktori, inglise keele õpetaja ning minu klassijuhatajaga. Suurem osa jutust oli loomulikult slovaki keeles, seega suurt midagi ma aru ei saanud. Mingil hetkel näidati mulle kooli erinevaid paiku. Kool koosneb kolmest hoonest ning käisime ka teisi hooneid vaatamas. Kõik inimesed, kellega kohtusin, olid väga meeldivad.

Kodus põõnasin natuke aega ning pärast seda läksime Bratislavasse, kus kohtusime Saša poisiga. Kõndisime natuke aega ringi ning lõpuks läksime järve äärde. Seal sõime kõhu täis ja imetlesime loodust. Aďa oli samal ajal mingil festivalil, võtsime ta õhtul peale ja oligi aeg koju tagasi sõita.

                                                Ma tegelikult olen rõõmus ja lausa väga, lihtsalt naeratada ei oska

Laupäeva hommikud on siin mõeldud koristamiseks. Loomulikult olin ka mina abiks. Olen harjunud tolmuimejaga, millel kogu aeg midagi viga on. Sellel siin on kõik korras ning kuna ma pole sellise asjaga harjunud, õnnestus mul juhe endale vastu näppe lajatada ja ei tea mida veel korraldada 😀 Pidin ka peegli puhtaks tegema, aga mulle tundub, et pärast selle puhastamist läks kõik palju hullemaks.

Pärastlõunal tulid siia mõned sugulased. Nendega oli tore kohtuda. Sain taas palju slovaki keelt kuulata, aga ega see mööda külgi maha ei jookse.

Hiljem läksime mingile üritusele. Ma pole päris kindel, millega tegu, aga igatahes lauldi seal kohalikke laule ning tantsiti ka. Et sinna saada, tuli sõita mööda väga kurvilist ja järskude tõusudega teed. Seal saaks väga hästi õppesõitu teha. Kui seal hakkama saad, saad igal pool. Alguses käisime ühes punkris ning siis loomulikult sõime. Siin süüakse ikka tohutult palju. Avastasin, et ma joon ilmselgelt liiga palju Kofolat. Pärast söömist läksimegi esinejaid kuulama.

Pühapäeval olin produktiivne ja tõlkisin natuke oma sõnaraamatut. Vahepeal proovisime Aďaga sulgpalli mängida, aga tuul oli meeletult tugev, seega jäi mängimine lühikeseks. Hiljem läksime metsa seeni otsima. Pere oli väga imestunud, et me Eestis ka seenel käime. Siin on metsad Eesti omadest väga erinevad. Seeni me eriti ei leidnud, sest väga kuiv on, kuid tore oli sellegipoolest. Ema tahtis, et ma midagi eesti keeles laulaksin. Kuna ma laulda ei oska, siis see nali jäi ära ja ema hakkas hoopis ise laulma. Millegipärast on selle laulu viis tuttav, aga mul pole aimugi, miks 😀

Õhtusöögi ajal oli üks naljakas vahejuhtum. Ema soovis, et keegi ulataks talle sinki. Loomulikult küsis ta seda slovaki keeles, kuid imekombel sain ma temast aru. Kuna sink oli minu nina ees, oleks olnud ju nõme seda mitte talle anda. Nii ma siis andsingi ja teised olid väga üllatunud, et ma aru sain 😀

Esmaspäeva hommikul oli aeg taas keelt õppima minna. Seekord õppisin teed juhatama. Samuti sain teada palju uusi sõnu toidu ja kodu teemal. Mu ajud reaalselt hakkasid ära kärssama, aga mis seal ikka. Kuidagi tuleb see keel suhu saada.

Õhtul tegin mannavahtu. See oli nii naljakas, kuidas kõik vaatasid, mis asju ma seal köögis ajan 😀 Lõpuks sain selle valmis ja maitses õnneks täpselt nii, nagu vaja. Natuke kartsin pere reaktsiooni, aga neile vist päriselt ka meeldis. Vabatahtlikult muidu vist ei sööks üle ühe portsu.

Ka teisipäev algas keelekooliga. Rääkisime liiklusest ja linna erinevatest hoonetest. Kui kätte jõudis aeg teha väike paus ja värsket õhku hingata, läksime kirjatarvetepoodi ning ma pidin oma uusi teadmisi kasutama ehk müüjalt pliiatsit küsima. Loomulikult oli mu pea tol hetkel tühi, aga lõpuks sain midagi kokku susserdatud. Müüja oli õnneks väga sõbralik.

Kui jälle kodus olin, tegelesin veel natuke aega keeleõppega. Quizletist on vahel ikka kasu ka. Väga kaua ma siiski sellega tegeleda ei jaksanud, sest see on ausalt öeldes päris kurnav. Kurnatust näitab ka see, et ma magan päeval täitsa hea meelega. Kui ma Eestis keset päeva magasin, pidi ikka midagi väga hullu lahti olema.

Hiljem kohtusin mõne Aďa sõbrannaga. Vähemalt üks neist on minu klassikaaslane. Kõndisime mööda küla ringi ja rääkisime. Mina küll rohkem kuulasin, aga vahel ikka tegin oma suu lahti ka. Lõpuks istusime jalgpalliväljaku juures. Jah, selles väikeses külas on jalgpalliväljak täitsa olemas 😀 Mingil hetkel jooksis meist kits mööda ning kohe tema järel koer. Pole aimugi, kust need lahti pääsesid 😀

Iga kord, kui kellegagi esimest korda kohtun, tuleb mingil hetkel jutuks minu keeleoskus. Alati mainib ema seda ka, et ma oskan soome keelt. Selle peale oskan ma küll ainult pead vangutada ja naerda 😀 Mu soome keel on ikka 5+ küll. Kui väga pingutada, saan ehk enda kohta mõne enam-vähem korrektse lause moodustatud, aga rohkem küll ei maksa minult oodata. 

Keeltega on mul üldse juba igavene jama. Eesti keel vaikselt kaob ja ÕS on jätkuvalt väga hea sõber, kuigi nüüd natuke teistel eesmärkidel. Mõni päev tagasi kirjutasin mitu korda järjest “banka” ja mõtlesin, miks see vale on. Iga päev mõtlen ma keskmiselt neljas keeles, mis on ikka päris raske. Mõni ime ka, et ma kell seitse õhtul juba täielik kapsas olen. 

Loodan, et seda teksti kannatab ikka lugeda ka. Nagu ma mainisin, siis ma pole õhtuti just kõike adekvaatsemas seisus.  

Dovidenia

Margit

P.S. Ema käis natuke aega tagasi siin ja proovis seda teksti lugeda. Täpitähed pole sõbrad, aga muidu oli täitsa hästi.