Kuidas saab üks koht nii ilus olla?

Ahoj!

23. august oli see saatuslik päev, mil me kohtusime oma peredega. Hommikul rääkisime probleemidest, mis vahetusõpilastel on ette tulnud. Pärast seda mängisime ja ühtlasi õppisime slovaki keeles erinevaid loomi ütlema. Meile öeldi, et pered jõuavad kell kaks. Poole kahe paiku tuli YFU boss ja teatas, et mu pere on kohal. See ootamatu uudis lõi alguses bloki ette, et ma ei julge minna ja ma ei oska neile midagi öelda. Sellest hoolimata tassisime kolmekesi mu asjad alla ja kõndisime natuke, et jõuda parklasse, kus mu pere ootas.

Kui ma neid lõpuks nägin, kadus kogu hirm. Tervitasime üksteist ning panime mu sada asja autosse. YFU boss ütles neile, et mu inglise keel on väga hea. Saan ka korra elus inglise keelega hiilata. Kui kellelgi peaks kunagi vaja minema, et Sosku minestaks, siis võite talle seda mainida. See raudselt toimib. Ütlesime teistele head aega ja hakkasime kodu poole sõitma. Sõit kestis umbes poolteist tundi ja minu suureks üllatuseks polnud see üldse awkward. Rääkisime ja kuulasime muusikat ning isegi vaikus polnud imelik. Tuli välja, et meile kõigile meeldib Ed Sheeran. Varsti pärast seda tuli raadiost Ed Sheerani “Thinking Out Loud”. Ei tea, kas see oli mingi hea märk 😀 Tee peal ma lihtsalt jõllitasin kogu aeg aknast välja. Siin on nii palju künkaid ja suured päevalillepõllud ja mida kõike veel. Kogu see kupatus on uskumatult ilus.

Kodus tassisime mu asjad tuppa ning mulle näidati maja. See on üks ütlemata armas ühekordne maja. Aed on ka väga kena ning koer ja kanaarilind vahvad. Pärast ringkäiku oli aeg asju lahti pakkima hakata. See võttis tohutult aega, aga valmis sai. Vahepeal jõudsid ka vanem õde ja isa koju. Ka nendega oli väga tore kohtuda. Kui ma asju lahti pakkisin, märkasid pereliikmed kotti, mis oli neile kingituseks mõeldud. Nad muudkui kiitsid seda ja ma naersin omaette, aga ei öelnud, et see pole minu oma. Kui kedagi toas polnud, toppisin ülejäänud kingitused kotti.

Õhtusööki sõime terrassil. Õues oli väga soe ja mõnus. Pärast sööki tahtsid nad, et ma ukulelet mängiks. See oli päris kohutav, sest mu mänguoskused on ikka endiselt nullilähedased, kuid sellegipoolest jäid nad rahule.

Hiljem andsin neile kingitused üle. Ma oleks pidanud neist pilti tegema, sest selliseid emotsioone pole ma ammu näinud. Käisin vahepeal korra ära ja kui tagasi tulin, nägin, et see kott on ilusti kokku pandud ja lebab minu voodil. Ma siis selgitasin, et see on ka nende oma 😀

Kui inimesed hakkasid magama minema, jõudsin eesti perega skaipida. Oli väga tore ja ma loodan, et teised said ikka rahulikult magada.

Eile käisime Aďaga jalutamas. Mida muud ma ikka teha oskasin, kui muudkui ringi vahtida ja pilte klõpsida 😀 Hiljem läksime Bánovce nad Bebravousse. Sain omale SIM-kaardi. Käisime korra ka kirikus, samuti nägin oma kooli.

                                                                                          Mu koolilinn

                                                                                          Jah, ma elan siin.

Täna hommikul ärkasin seitsme paiku, et slovaki keelt õppima minna. Õpetajaks osutus üks väga tore meesterahvas. Sain väga palju uusi teadmisi ning loomulikult pidin palju rääkima. Tõenäoliselt kõlas see päris kohutavalt, aga ega ma sellest ise aru ju ei saa. Vahepeal tegime õppimisse pausi ja rääkisime igasugustest asjadest. Ütlesin, et kui Eestis on veetemperatuur 20 kraadi, on see juba väga hea. Selle peale oli ta tõsiselt üllatunud ning rääkis, et Horvaatias oli vesi 24 kraadi (või isegi rohkem, ma täpselt ei mäleta) ja tema jaoks oli see liiga külm. 

Viie paiku läksime karatesse. See oli tõsiselt piinlik ja kohutav. Minult küsiti sada küsimust, aga ma ei saanud kõigest aru ja ei osanud igale küsimusele vastata ka. Enesetunnet ei teinud paremaks ka see, et üks väga väike pruuni vööga (jah, pruuni vööga) tüdruk näitas vahepeal oma oskusi ning see oli tõsiselt hirmutav. Vahepeal tehti otsus, et ma teen siiski trenni kaasa ja näitan, mida ma oskan. Ehk siis peaaegu mitte midagi. Alguses tegime soojendust ja see oli umbes sama, mida me Eestis tegime. Huvitaval kombel paindusin ma neist rohkem, aga no käsi ma ikka endiselt kõverdada ei jaksa. Siis näitas treener mulle liigutusi ja ma pidin ütlema, kas oskan neid või mitte. Teadsin vist ainult kolme liigutust, kui imeline. Kui ma oma vähesed oskused ette olin näidanud, rääkis treener tükk aega mu perega. Kogu selle slovakikeelse vadina lõpptulemus oli see, et ma võin treenida koos kuueaastastega, kes ka eriti midagi ei oska. Nii et karate jääb sellel aastal minu jaoks ära. Õhus oli tunda, kuidas treener hirmsasti silmi pööritada tahaks. Eesti trennid meeldisid mulle kõvasti rohkem. Nii mõnigi kord lõppes sellega, et pidin mitu päeva seina najal treppidest üles ja alla minema, aga vähemalt oli trennist kasu ja ma täiega nautisin seal käimist. 

Ma tegelikult vahepeal ikka arenen ka natuke. Kuulan pidevalt teiste juttu ning üritan millestki aru saada. Võin öelda, et vahel ma täitsa saan aru. Vahet ei ole, et need on mingid väga lihtsad sõnad. Põhiline on see, et ma suudan nende kiirest jutust midagi eristada ja aru ka saada 😀

Tundub, et südametust Margitist saab siin emotsionaalne inimene. Ma oleks üleeile lihtsalt lampi keset tuba nutma hakanud, sest ma tõesti olen siia oodatud ja nad on täiega toetavad, kuigi me veel ei tunne teineteist peaaegu üldse. Seda tunnet pole võimalik kirjeldada, seda peab kogema. Olen ikka päris normaalne, ma tean. Ma ausõna ei tea, millega ma selle veel ära teeninud olen. 

Lõpetuseks teile üks tore lause ka. Strč prst skrz krk. Niimoodi võib keele murda, aga eks inimene harjub kõigega.   

Dovidenia

Margit