6 kuud möödas

Ahoj!

Pole siia piinlikult kaua sattunud. Mis ei tähenda, et ma midagi teinud pole, nii et katsun siia midagi loetavat kokku panna.

Sünnipäev

17. jaanuar oli päev, mil oli minu kord 18 saada. Nii umbes pärast kolmandat tundi avastas mu pinginaaber, et mul oli sünnipäev. Facebook on tore abimees jah. Nii et koolis oli lõpuks lausa kolm inimest, kes mind õnnitlesid.

Kodus skaipisin pisut eesti perega, need hullud olid koogi teinud ja puha 😀 Koogi peal oli 18 ja ma alguses ei saanud aru, mis number see veel on. Pikad juhtmed, tean. Hiljem õnnitles mind mu siinne pere ning sõime ema tehtud ülimaitsvat šokolaadikooki. Vähemalt sain ma seda kooki süüa (erinevalt eesti omast 😀 )

Sama nädala laupäeval läksin Bratislavasse ning sain Josephine’ga kokku. Õhtul tahtsime rongiga Pezinoki minna, aga suutsime peatuse maha magada ning veetsime järgmise rongi tulekuni aega Šenkvice rongijaamas. Leidsime sealt ka sõbra, ühe armsa koera. Öö veetsime peamiselt rääkides, naerdes ja filme vaadates.

Pühapäeval mängisime hokit ning hiljem külastasime sellist kindlust nagu Červený Kameň. Oli vahva ja naljakas, ma kahjuks ei suuda midagi targemat välja mõelda. Eesti keeles kirjutamine on keeruliseks muutunud.

Keskaastaseminar

8. veebruaril sõitsime Josephine’ ja Gabikaga Tšehhi keskaastaseminarile. Enne minekut isa lihtsalt naeris mu üle, kuna ma ei suuda inimeste hilinemistega harjuda ning 20 minutit on minu jaoks 20, mitte 40. Ja Eestis olin ma alati igal pool viimane.

Pärast umbes kolme tundi sõitmist jõudisime seminarile, mis toimus Luka nad Jihlavous. On selline armas külakene, mulle väga meeldis. Lisaks Poolas kohatud inimestele tutvusime uute vabatahtlike, paari tailase ning kahe argentiinlasega, kes alles oma aastat alustasid. Kolm mehhiklast ja kaks argentiinlast koos on ikka paras lärm, aga toredad on nad siiski, nagu ka kõik teised.

Hommikud algasid suusamäel suusatades või lumelauaga sõites. Ma olen ikka nii koba, aga sellegipoolest armastan lumelauda 😀 Mõned polnud enne vahetusaastat lundki näinud, aga said suusatamisega siiski hästi hakkama.

Pärastlõunal toimusid seminarid. Teisel päeval näitasime esitlusi ja rääkisime natuke oma aastast. Kolmandal ja neljandal päeval olime gruppides ning rääkisime oma muredest ja rõõmudest ning analüüsisime oma aastat. Panime ka paika, mida vahetusaastal veel teha tahame. Meile tehti hoolega selgeks, et pool on läinud ja aeg läheb kiiresti. Kurb oli.

Ka õhtuti ei istunud me tegevuseta. Teisel õhtul jagati meid gruppidesse ning me pidime otsima üles kolm teatud kohta ja seal huvitavad selfie‘d tegema. Minu grupp arvas, et on geniaalne idee ennast kiriku ees poolalasti koorida ja pilti teha. Surnuaeda otsides eksisime ära, aga lõpuks siiski saime ülesanded täidetud. Kolmandal õhtul vaatasime filmi “Mamma Mia”, aga kõik olid väsinud ja lõpuni keegi vaadata ei jaksanud. Neljandal õhtul laulsime, tantsisime ja lihtsalt nautisime seltskonda.

12. veebruaril oligi aeg head aega öelda ja tagasi koju veereda. Oli kurb, sest päriselt ongi nii palju juba möödas. Ma olen siin olnud juba 6 kuud. Pool aastat. Ulme, ei oska midagi muud öelda.

Muud asjaajamised

Keskaastaseminaril kästi kohe liigutama hakata ja teha asju, mida me teha tahame. Nii et juba päev hiljem leidsin ennast ühe künka otsast, mida võib ka meie elutoa aknast välja vaadates imetleda. Käisin seal Namikoga, kes elab samuti Pezinokis ning kelle vahetusaasta Jaapanis lõppes mõni nädal tagasi.

16. veebruari õhtul käisin osade mu kooli inimestega teatris. Etenduses ei räägitud, ainult tantsiti, aga mulle väga meeldis. Istusime oma kohtadel, aga aeg-ajalt tahtsid inimesed mööda minna. Alguses olin ma ainus, kes püsti tõusis. Järgmine kord tegi seda lisaks mu klassiõde, hiljem ka klassijuhataja ja isegi paar noormeest, kes meie lähedal istusid. Olen uhke 😀 😀 😀

Praegu aitab, varsti (annan parima) kirjutan, mis veel toimunud on.

No English this time, sorry. But don’t worry, here’s nothing to read anyway.

Dovidenia

Margit