Zajtra sú Vianoce

Ahoj!

Uskumatu, et homme ongi jõulud. Minu jõulutunne oli novembri alguses ja täna tuli ka, aga vahepeal unustasin küll kogu aeg ära, et detsember on. Teen veel enne jõule väikese postituse ning natuke hirmutav on mõelda, et järgmine tuleb suure tõenäosusega uuel aastal. Aeg läheb ikka väga ruttu.

Täna algas vaheaeg ning enne seda käisin koolis nagu tubli koolilaps kunagi. Üllatav oli see, et koolis ei olnud detsembris peaaegu midagi jõuludega seotut. Ühes koridoris seisis jõulukuusk, mõned klassid olid pisut kaunistatud ja ühel päeval oli mingi pisike jõululaada laadne üritus, aga see oli ka kõik. Ei mingeid jõulupidusid ega aktuseid. Isegi viimasel koolipäeval istusime me peaaegu igas tunnis lihtsalt niisama. Ja ei mingit varem koju saamist, kõik kuus tundi kükitasime seal. Vaesed poisid pidid kella seitsmeks kehalisse ronima. 

Oma slovakikeelse Eestist vatramise tegin ka ära. See polnud nii hull, kui ma kartsin. See oli miljon korda hullem. Mul oli kõik selge, aga klassi ees olin ülinärvis ja kõik ununes. Ma ei mäleta, millal ma enne seda viimati nii närvis olin. Ühesõnaga oli see täielik katastroof ja keelega on mul üldse pekkis. Ma kodus saan üsna tihti jutu mõttele pihta, isegi kui kõiki sõnu ei tea. Koolis on raskem, sest ega ma Eestiski ei taibanud, millest õpetajad klassi ees rääkisid. Ma võin mingeid asju kokku kirjutada, ma võin slovaki keeles päris palju mõelda. Aga kui ma rääkima pean, siis lihtsalt kõik kaob kuhugi. Ja no mu aktsent on ka muidugi üks vahva asi. Eks siis paistab, mis saab.

Vahepeal olen jõudnud ka paar korda Bratislavas käia ja Josephine’iga kohtuda. Ühe korra saime lihtsalt kokku ja rääkisime, mis oli väga tore. Teisel korral tegime YFU jaoks video, mille alt leida võib. 

Postkontoris käisin samuti ning lausa mitu korda, et ligi 60 kirja ära saata. Kellele ma kirjutasin? Eks ikka toetajatele, tänu kellele ma üldse Slovakkiasse tulla sain. Postkontori töötajad arvavad, et ma olen mingi kahtlane eestlane, aga las arvavad. 

Ma arvan, et praeguseks on kõik. Mu eestlased, ma pole teid ära unustanud ja teie pakid seisavad juba umbes poolteist kuud mu toas, aga ma ei oska nendega postkontoris üksi midagi peale hakata ja kellegagi koos pole veel õnnestunud minna. Ärge siis pahandage, varsti tulevad! Imelisi jõule ja uut aastat, kallid olete!

Unbelieveable that it’s Christmas tomorrow. My Christmas feeling was in the beginning of November and today it came, too, but meanwhile I forgot that it’s December. I make a small post before Christmas and it’s a bit scary to think that the next one will come most probably the next year. Time goes so fast.

Today started the holidays and before that I went to school as a good student ever. It was surprising that in the school there was almost nothing connected to Christmas. In one hallway there was a Christmas tree, some classrooms were a bit decorated and one day there was some kind of Christmas fair, but that’s it. No Christmas parties or ceremonies. Even on the last school day in almost all the lessons we just sat and did nothing. And there was no going home earlier, we sat there all the six lessons. Poor boys had to go to PE at 7 in the morning.

I also did that talking about Estonia in Slovak. It wasn’t as horrible as I thought it would be. It was million times worse. I knew everything I was going to talk about, but in front of the class I was so nervous and forgot everything. I can’t remember when was the last time before that when I was so nervous. So it was a total disaster and there is nothing amazing with the language anyway. At home I understand pretty often what people are talking about, even if I don’t know all the words. At school it’s harder, because even in Estonia I didn’t understand what the teachers were talking about. I can write something, I can think in Slovak quite a lot. But when I have to talk, everything disappears somewhere. And my accent is a nice thing. So we’ll see what’s going to happen.

Meanwhile I went to Bratislava for a couple of times and met Josephine. One time we just met and talked, which was great. The second time we made a video for YFU, which you can find from below.

I also went to the post office and for several times, because I had to send about 60 letters. Who I wrote that much? To the people who gave me money so I could come to Slovakia. The post office workers think that I am a weird Estonian, but they can think so if they want.

I think that’s it for this time. I wish you all merry Christmas and a happy new year!

Dovidenia

Margit