Jõulud tulevad

Ahoj!

25. novembril oli Paľko sünnipäev, mida 26. novembril tähistasime. See tähendas seda, et maja oli inimesi täis ning juttu jätkus kauaks. Ja seda ei pea ilmselt mainima, et toitu oli palju. Üllatus-üllatus, sõin lõunal nii palju, et ma päris tõsiselt arvasin, et ei taha vähemalt nädal aega süüa. Toidust kavatsen ma varsti eraldi postituse teha, sest on, millest kirjutada.

3. ja 4. detsembril toimus YFU jõulukohtumine. Kontoris pidime olema kell kolm, mis tähendas, et nelja paiku me lõpuks saabusime. Aga ma olen sellega nii ära harjunud, et enam ei imesta ka. Sõime, jagasime kingitusi, mängisime ja rääkisime. Mina ja teine vahetusõpilane Josephine rääkisime omavahel ka slovaki keeles. Ta räägib minust tunduvalt paremini, aga arvab, et ma saan aru rohkem. Igatahes oli mul hommikul hääl ära ja ma avastasin, et olen vait olemisest nii väsinud. Õhtul käisime Bratislava jõuluturul. Oli ilus, aga väga ülerahvastatud.

Järgmisel hommikul pidime ärkama piisavalt vara, et kell kaheksa sööma hakata. Ehk siis me ärkasime kell kaheksa ja umbes poole tunni pärast tuli hommikusöök. Naersin omaette, et me oleme slovakid ja teeme kõike hiljem 😀 Pärast sööki võtsime suuna rongijaama poole ja sõitsime Viini. Seal külastasime jõuluturge ja käisime mööda linna ringi. Mulle väga meeldis, aga külmavõitu oli.

Esmaspäeval jäi minu koolipäev lühikeseks, sest suutsin haigeks jääda. Tegelikult algas kogu nali eelmisel õhtul, aga inglise keeles oli töö ja lootsin, et päeva jooksul hakkab parem. Jah, muidugi, öösel magamine ei aidanud ja kooli ronimine kindlasti aitab. Koolis inglise keele tööd kirjutades sain aru, kui halva otsuse ma just teinud olin. Mul oli meeletult külm ja pea lõhkus otsas ning ka pinginaaber arvas, et peaksin tagasi koju minema. Mina muidugi arvasin, et saan kära tekitamata koju minna, aga kaugel sellest. Vahetunnis läksime klassijuhatajat otsima, aga teda polnud koolis. Siis saatis üks teine õpetaja meid direktori juurde ning tema teatas, et peab mu vanematele helistama ja ütlema, et ma koju lähen. Nii ma siis andsin talle numbri ja sain lõpuks kodu poole minema hakata. Uskumatu, et siin selline süsteem on ja pool kooli teab, kui keegi haige on. Ma ei kujuta ette, et Eestis midagi sellist toimuks.

Kodus magasin, sõin ja magasin. Magasin pool päeva maha ja õhtul oli enesetunne õnneks pisut parem. Mängisin Paulínkaga ja ma olen iga kord naerukrampide äärel, kui me midagi koos teeme. Ta on 3 ja pool ja ülinunnu, aga väga enesekindel ja see on nii naljakas. Ning mingitel põhjustel on ta minu juustest vaimustuses. Jõudsin ühe õhtu jooksul olla hobune, lasteaialaps ja uue perekonnanime sain ka. Enne magamaminekut koristasime ja panime saapad valmis, et Mikuláš tuleks.

Hommikul sain vaevalt hommikusöögiga ühele poole, kui Paulínka mu saabaste juurde vedas. Minu suureks üllatuseks olid ka minu saapad magusaga täidetud. Kooli ma täna ei läinud ning ka Paulínka oli kodus, nii et mängisime tükk aega. Nüüd pean Eestist jutu kirjutama, selle slovaki keelde tõlkima ja enne vaheaega klassi ees 15 minutit slovaki keeles rääkima. Saab olema kohutav, aga mis seal ikka.

On the 25th of November it was Paľko’s birthday and we celebrated it a day later. It meant that the house was full of people and there was al lot of talking. And most probably I don’t have to mention that there was a lot of food. Surprise-surprise, I ate so much at lunch that I thought that I don’t want to eat at least for a week. I will write a post about food one day, because there is quite a lot to write about.

On the 3rd and 4th of December we had YFU Christmas meeting. We had to be in the office at 3, which meant that we arrived at about 4. But I am so used to it now that I am not surprised about that anymore. We ate, shared presents, played and talked. Me and an another exchange student Josephine talked to each other in Slovak, too. She speaks much better than I, but thinks that I understand more. Anyway I didn’t have voice in the morning anymore and I found out that I am so tired of being quiet. In the evening we visited Bratislava’s Christmas market. It was beautiful, but overcrowded.

On the next morning we had to wake up early enough to eat breakfast at 8. So we woke up at 8 and breakfast came about half an hour later. I laughed that we are Slovaks and do everything later. After eating we walked to the train station and went to Vienna. There we visited Christmas markets and walked around the city. I really liked it, but it was a bit cold.

On Monday my schoolday was short, because I managed to become ill. Actually it all began on Sunday evening, but we had a test in English and I hoped that it will be better during the day. Yes, of course, sleeping at night didn’t help and going to school helps. When I was at school writing the test I realised how bad decision I had just made. I was so cold and my head hurt so horribly and my deskmate also thought that I should go back home. I thought that I can just quietly go, but of course not. During the break we tried to find the class teacher, but she wasn’t at school. Then an another teacher sent us to the headmaster and she told me that she has to call my parents and tell them that I am going home. So I gave her the number and was finally allowed to go. Unbelieveable that here is that kind of system and a half of the school knows when someone is ill. I can’t imagine something like this in Estonia.

At home I slept, ate and slept. I slept until evening and then fortunately I felt better. I played with Paulínka and every time when we do something together I laugh so much. She is 3 and half and very cute, but very confident and that’s so funny. And for some reasons she likes my hair a lot. During one evening I was a horse, a kindergarten child and I also got a new surname. Before going to sleep we cleaned the living room and put our boots ready so Mikuláš could come.

In the morning I barely had finished my breakfast when Paulínka took me to the boots. To my surprise my boots were also filled with sweets. I didn’t go to school today and Paulínka was also at home, so we played quite a lot together. Now I have to continue writing a story about Estonia, translate it into Slovak and before holidays I must talk about Estonia for 15 minutes in front of class. In Slovak. It is going to be horrible.