Ahoj!
14. mai hommikul võtsin suuna rongijaama poole, et minna teisele kodugrupi kohtumisele. Terve päev kummitas mind Terminaatori laul “Ebaõiglane”, kus on sõnad “jäin rongist maha”. See ajas mind üsna närvi, kuna sõitsin sel päeval kokku nelja rongiga. Ühe korra mul ka õnnestus maha jääda, kuid õnneks ei tekkinud sellest suuri probleeme.
Tallinnas loksusin trammiga bussijaama, et Triinuga kokku saada. Nimelt oli Triinul (Ecuador) samal päeval kodugrupi kohtumine. Viimati nägin teda YFU laadal ning väga tore oli temaga üle pika aja kohtuda. Läksime YFU kontorisse ning jõudsime enam-vähem õigeks ajaks kohale.
Alguses olime kõik ühes ruumis ning saime üksteisega tuttavaks. Pidime võtma nii palju märkmepabereid, kui palju meil enda arust vaja läheb. Võtsin neli paberit ning siis öeldi, et vastavalt paberitele tuleb enda kohta fakte öelda. Hea, et rohkem ei võtnud, muidu oleks natuke keeruliseks läinud.
Siis läksime oma kodugrupiga teise ruumi. Seekord oli teemaks kommunikatsioon ning rääkisime sellega seotud teemadel. Arutasime, kuidas ja kui tihti eestlastega ühendust võtta ning kuidas vahetusaastal võõrastega suhelda. Rääkisime ka sotsiaalmeedia kasutamise headest ja halbadest külgedest. Hiljem saime paberi, kus ööpäev oli jaotatud kolmeks: 8 tundi magamisele, 8 tundi kooli ja 8 tundi vaba aega. Kirjutasime, mida me praegu oma vaba ajaga teeme ja mida me sellega vahetusaastal teha tahaksime. Ka seekord saime koduse töö, aga printeriga juhtus midagi ning tekst oli suurelt A3 paberil. Naersime, et läheme sellega kodus teise toa otsa ja ütleme vanematele, et “nii, ma tahan teiega sellest rääkida” 😀
Kohtumise jooksul läksime kaks korda tänavale energizer‘eid tegema. Tantsisime, laulsime, karjusime, tegime igasuguseid hääli ja loomulikult naersime selle kõige üle. Üks energizer oli näiteks selline, et igaüks pidi endale paarilise leidma ja temaga kivi-paber-käärid tegema. Võitja pidi uue inimese leidma ja sama asja tegema. Kaotaja seisis võitja taha, karjus tema nime ja plaksutas käsi. Kogu selle pundi hulgas oli kolm Liisit ning iga kord lõppes sellega, et kõik karjusid sama nime. Väga võidukad Liisid olid 😀 Inimesed, kes mööda juhtusid kõndima, vaatasid meid nagu mingisuguseid hulle, aga eks see nägigi veider välja. Ka akende peal oli inimesi, aga selle kohta öeldi, et nad teavad, et siin on YFU kontor.
Kohtumise lõpus andis Liisi-Ann meie grupi tulevastele vahetusõpilastele märkmiku, mille ta oli ise ära kaunistanud. Sees on pildid temast ja Johannast ning head soovid vahetusaastaks. Sinna märkmikusse peame me vahetusaastal kirjutama ning hiljem oma kogemusi jagama. Igatahes oli see väga armas, aitäh veel kord!
Jäin kohtumisega väga rahule ning ootan ELO juba veel rohkem. Kahjuks ei saa meie kodugrupi juhid ELOle tulla, nii et tõenäoliselt näeme neid alles pärast vahetusaastat.
Dovidenia
Margit
margitslovakkias.wordpress.com 